Rumba ruudust aeglase valsini
Kesknädala õhtupoolik Keila Kooli põhjamajas. Garderoobis valitseb tühjus. Söökla uksed on lukus. Igiliikur Merike on ka lõpuks koju läinud. Viimased õpetajad lahkuvad kiiruga. Tühi koolimaja, kus valitseb rahu ja vaikus. See kõik on siiski petlik. Treppidest jookseb alla huvijuht Sigrid, juuksed lehvimas tuules, nina paberites. Aula ukse taha jõudes pidurdab hoo maha ning poetab ennast vargsi saali.
Hetkeks kostub aatriumisse kaunis muusika ning kellegi nõudlik hääl: “Astume rütmi, astume ikka rütmi – üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm! Noormehed, proovime tantsupartneri varbaid säästa!“
Huvijuht pistab pea ukse vahelt välja ja kutsub mind vaatama, aga loeb sõnad peale, et tantsijaid ei tohi segada ja tantsuplatsile proovima ka ei tohi minna. Kahju! Oleksin tahtnud Rumba ruutu meelde tuletada.
Noori jälgides saan aru, et tantsu õppimine on raske töö. Kõik on keskendunud ja vaatavad ainiti põrandale. Ruut ei taha välja tulla, rütm kipub käest minema ning kahe jala asemel tundub neid olevat lausa kuus.
Tantsuklubi Mambo treenerid Svea ning Airi Juur on kannatlikud, julgustades aina uuesti ja uuesti proovima. „Astun ruutu, ikka üks, kaks kolm, üks, kaks, kolm. Vaata partnerit, vaata partnerit!“ No kuidas sa seda partnerit saad vaadata, kui jalad kipuvad sõlme minema! Aga ükski tantsija ei loobu. Kõik ponnistavad edasi, kulm kortsus, selg märg.
„Järgmine tants on valss!“ kõlab tantsuõpetajate rõõmus hõige. Noored ei ole nii rõõmsad, aga minema ka keegi ei jookse. Ju tuleb neile meelde ütlemine – raske õppusel, kerge lahingus. Ja lahing ei ole enam mägede taga. Märtsikuu 25-ndal päeval toimub Keila Koolis üheksandike kevadball. Seega on, mille nimel vaeva näha! Nii saavadki noored kord nädalas tantsupõrandal kokku, omandavad uusi samme, kordavad ja lihvivad, katsetavad ja harjutavad. Selleks, et ballil särada, tantsupõrandal uhkeid poognaid võtta ning täiel rinnal õhtut nautida.
