Ma olen alati suure huvi ja väikese kadedusega kuulanud kolleegide ja tuttavate õpetajate jutte osalemisest Erasmus projektides või õpirändel käimisest. Mõtlesin, et minuga ei juhtu seda vist kunagi ja inglise keelt ma ka väga hästi ei oska, et sellises projektis osaleda.
Kui meie Bioloogiaõpetajate Ühingu juhatuse liikme Heli Illipe-Sootaki poolt kirjutatud rahvusvaheline Erasmus+ projekt „Biology Educators Shaping Tomorrow“ rahastuse sai ja mind osalema kutsuti, siis ei olnud ma esimese hooga valmis minema. Tagantjärele võib aga öelda, et see oli üks igati õige otsus minna ja kohtuda suurepäraste bioloogiaõpetajatega Poolast, Portugalist, Põhja-Makedooniast, Eestist ja Taanist.
Projekti eesmärk oli koostada nö rohelise bioloogia ehk siis õuesõppe tunnikavasid, mida oma koolis läbi proovida ja koos täpsemate juhenditega edaspidi teistega jagada, nii enda riigis või kasvõi üle Euroopa. Korraldajad olid rühmad kavalalt koostanud: igast 5-st riigist üks õpetaja. Alguses oldi küll veidi kohmetud, et millest ja kuidas alustada, aga lõpuks hakkas igasuguseid toredaid mõtteid tulema. Räägiti ka sellest, kui palju keegi oma õpilastega üldse väljas käib ja millised võimalused selleks koolide juures on. Ilmnes ühine mure – lapsed on loodusest kaugenenud, ei osata enam looduses olla ja seda nautida.
Minu töögrupis olid Portugali, Taani, Põhja-Makedoonia ja Poola õpetajad. Meie töö nimeks sai Green Game ja põhiidee oli läbi erinevate meelte rohelusega kokkupuude. Esimesel rühmatöö päeval jalutasime kõik oma rühmadega ümber endise paekarjääri, mida parasjagu ehitati ja haljastati kohalikele puhkekeskuseks. Tore oli panna proovile oma teadmised taimede tundmises, mida enamasti inglise keeles ei teatud, aga siis aitas välja ladina keel. Viimasel päeval oli rühmatööde esitlus, kus ilmnes, et paljuski olid meie mõtted sarnased.
Lisaks omavahelisele suhtlusele ja rühmatööle mahtus 5 päeva sisse terve hulk põnevaid ettevõtmisi, mis olid korraldatud Poola vastuvõtjate poolt.
Peamiseks tegutsemiskohaks oli Jagiellonian University uus ja kaasaegne loodusteaduste linnak. Seal toimus ka avaüritus, kus osalevate riikide bioloogiaõpetajate aineühendused andsid ülevaated enda riigi haridussüsteemist ja ühingu ettevõtmistest. Portugalis ollakse enamasti bioloogia-geoloogia õpetajad, taanlastel oli lisaerialaks kehaline kasvatus ja poolakad annavad ka keemiatunde.
Loomulikult saime avastada ka Krakowit. Linnaekskursioonid giidi juhendamisel, Waweli kindluse ja kuningalossi külastamine, jalutuskäik Kazimierz´is (juudi kvartalis).
Teisel korral võeti suund linnaosale, mis kannab nime Nowa Huta (uus terasetehas). Asum rajati pärast Teist maailmasõda, kui Poola kommunistlik valitsus pööras kogu oma tähelepanu Krakowis äsja rajatud Lenini nimelisele terasetehasele. Vastukaaluks kodanlikule ja religioossele kesklinnas asuvale ülikooli piirkonnale, rajati just sinna revolutsiooniline töölisklassi eeslinn, Lõppkokkuvõttes see sotsialistlik plaan ei realiseerunud ning praegu on see piirkond turistide sihtkoht. Nii on üheks vaatamisväärsuseks autentne Piimasaal, mis mulle, kui nõukogude ajal sündinud inimesele ei olnud midagi uut, tänapäeva koolilaste silmad aga lähevad seda nähes imestusest suureks. Külastasime ka piirkonna kuulsaimat kirikut Kosciol Matki Božej Krolowej Polski (Arka Pana).
Lisaks muule põnevale saime väisata ülikoolilinnaku looduskeskust (Nature Education Center). Uudistasime zooloogiamuuseumi topiseid, saime kuulda põnevaid lugusid loomadest ja võimalustest eksponaate tundidesse lõimida ning miks üks või teine väljapanek just selline on. Ringkäigu teine osa tutvustas elu arengut Maal koos kivististe ja suurte mudelitega erinevatest ajastutest. Muljet avaldas hiiglaslik mudel maakera ehituse õppimiseks ja mineraalide tekke selgitamiseks. Küsida sai palju ja mõne koha peal oskasid ka grupikaaslased sõna sekka öelda. Kui tore oleks sellises kohas õpilastele eluslooduse evolutsiooni selgitada!
Looduskeskuses saime osaleda kahes töötoas. Meie grupp suundus antropoloogi juhendamisel tegelema kontidega. Saime teada, milline on nägemus inimese evolutsioonist tänapäeval, milliseid vigastusi on avastatud erinevatel leitud luudel ning mida need näitavad, kui suur on kolpade varieeruvus erinevate piirkondade inimestel. Suurt leiurõõmu tekitas väljapanekus olev eestlase (või vähemalt Eesti alalt leitud) kolp. Saime ka ise luid katsuda. Juhendajal oli kolm kasti, mille sees olid kolme inimese luud. Pidime need õigesti kokku panema. Tuleb tunnistada, et see oli päris huvitav väljakutse. Selgroogu ja kaelalülisid andis ikka sobitada! Ja kui lõpuks kolm kuju laual olid, hakkasime selgeks tegema, mis soost, kui vanad ja kui pikad need inimesed oma eluajal olid. Selgus, et kõik on keerulisem, kui etteantud jooniste peal kirjas ja kindlalt saab sellega hakkama vaid kogemustega spetsialist.
Luud-kondid tuvastatud, suundusime putukate maailma. Haljastamata metsasalu servas pidime proovima nelja erinevat putukate püügiviisi ning vaatama, mida nendega kätte saame. Põhiliselt olid kõik kohad täis noori rohutirtse. Klassiruumis tegelesime rohutirtsude ja kilkide sirutamisega ning kes tahtis, sai need sirutatud putukad koju kaasa võtta. Mis seal salata – selline isetehtud suveniir-õppevahend teeb igale bioloogiaõpetajale rõõmu!
Ringkäik ülikooli keemiaosakonna laborites ja kabinettides pakkus samuti põnevaust. Väga lahedad olid hoonete vahelised katuseaiad, mida saab kasutada ühest osast teise liikumiseks, aga ka puhkamiseks ja mõtete korrastamiseks. Näha olid vihmavee kogumisavad, sest kastmisvett kulub sellise haljastuse hooldamisel ilmselt palju.
Põnev päev oli ka matk Kõrg-Tatrates Zakopane piirkonnas. Matka alguspunktis, Kužnice`ras, liitus meiega rahvuspargi töötaja, kes botaanikuna teadis iga taime nime. Kui algus saime giidi sabas lihtsalt jalutada, siis varsti polnud aega ringi vahtida, tuli pingsalt jälgida ebatasaseid astmeid, et mitte kukkuda. Vähem treenitud inimestel ei tahtnud kopsud ja süda hästi koostööd teha ning aeg-ajalt oli kosta kõva ähkimist. Samas oli see väljakutse ja paras eneseületamine. Meie matka sihtpunkt oli 1620 m kõrgusel asuv sinise läbipaistva veega järveke. Veekogu võis ainult vaadelda ning kaameraga jäädvustada, tavapärased tegevused nagu ujumine, partide toitmine ja kalapüük olid keelatud.
Loomulikult käisid projekti juurde toredad õhusöögid, kus üksteisega sai suhelda ja uurida, kuidas koolielu ja õpetajate elu teistes riikides toimub. Suur tänu vastuvõtjatele Poolas, eriti Karolile, Radoslawile ja Paulinale, kes need toredad päevad korraldasid. Selline projekt andis rohkelt uusi mõtteid, kogemusi ja tahtmist ise katsetada – näiteks paberkromatograafiat eri värvi lehtedega. Samuti sai kinnitust tõsiasi, et ükski asi ei pane võõrkeelt paremini õppima, kui selle keele keskkonnas olemine.
Inga Kangur
Keila Kooli bioloogiaõpetaja, Eesti Bioloogiaõpetajate Ühingu juhatuse liige
